Loodusnurk

ÕISU MAASTIKUKAITSEALA

Õisu maastikukaitsealal pindala on 528 hektarit ning sellesse kuuluvad Õisu mõisapark, Õisu järv, Õisu jõeorg ning Ariva mets. Õisu jõeorg on osa ürgorust, mis on lõikunud sügavale liivakivist aluspõhja. Erilise väärtuse annavad siit läbi voolava Vidva jõele orule 8 kuni 14 meetri kõrgused liivakivi paljandid. Õisu jõeorgu kasutatakse aktiivselt puhkealana kohalike elanike poolt. Praegu köidab see ka kaugemalt tulevate turistide tähelepanu.

Õisu maastikukaitseala on moodustatud Eesti NSV MN 5. juuni 1959.aasta määrusega nr.218 “Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks vabariigis” kaitse alla võetud Õisu Tehnoloogilise Piimandustehnikumi pargi. Viljandi rajooni RSN TK 17.jaanuari 1964. aasta otsusega nr.1 “Looduskaitsest Viljandi rajoonis”kaitse alla võetud Õisu põrguoru ja Viljandi Maakonnavalitsuse 21.augusti 1990.aasta määrusega nr. 296 “Loodushoiust Viljandi maakonnas “kaitse alla võetud Õisu järvekaitseala baasil. Maastikukaitseala eesmärgiks on kaitsta Õisu ümbruse vaheldusrikast loodust.

ÕISU MÕISA JA PARGI AJALUGU

Õisu mõisast on põhjalikult kirjutanud kunstiteadlane Ants Hein (1999). Järgevalt toetumegi temale, täiendades veel ülevaadet A. Tiko (1967) ja L. Niiluse (1967) andmetel.

Õisu esimene mõisakeskus asus Ümarkuusikus, praegusest kilomeeter kagu suunas. Säilinud kirjades märgitakse Õisut kohanimena aastal 1551. 16. ja 17.sajandi vahetusel kuulus mõis Karksi piirkonna valdajale. 1630. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa riigi varahoidjale. 1681. aastal sai mõisa haldajaks ooberst Gustav Crus. Mõis põletati kaks korda Põhjasõja ajal maha. Pärast Põhjasõda rajati uued mõisakeskuse hooned kilomeeter loode poole, praegusesse asukohta. Mõisakeskuse üleviimise tingis eelkõige vesi, mida vajati arenevas mõisamajanduses, samuti oli siin väljakujunenud teedevõrk.

1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna Karksi ordulossi põhjapoolsemad alad (praegune Õisu, Morna ja Kurvitsa mõis – hilisem Heimtali) admiral Peter von Siversi lastele, mis jäi mitmeks sajandiks nende omandiks kuni riigistamiseni Eesti Vabariigi poolt. Oma uusi valdusi vaatama tulles leidsid Siversid eest üksnes pooltühjad külad ja võssakasvanud põllud. Mõisasüdant polnud õieti ollagi ja kõik, mis selle asemel, üsna äbar ning troostitu. Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli teatel sündis Õisu mõis Siversi kätes kahekümne aastaga täiesti uuel kujul. Vähe on mõisasid, mis mõjuvad nii väärikalt. Mõisasüda kesk avarat, järvele laskuvat Sakala maastikku. Eriti uhke vaade avanes sellele just kagust, Morna poolt tulevalt sissesõiduteelt, sealt viib mõisani pikk ja sirge, tugevatest tammedest palistatud puiestee. Vanasti, kui haljastus polnud veel nõnda ülekasvanud kui praegu, paistis mõis sealtpoolt kui peopesal keskmeks kõrge sokliga ühekorruseline häärber, selle ees aga avar paraadhoov, mida ühelt küljelt embab hiiglaslik aidahoone, teisalt samasugune tall – tõllakuur. Nende hoonetega oli pandud kindlalt paika kogu mõisasüdame sümmeetriatelg, mis jätkus keskse vaatesihina ka teisel pool härrastemaja, küündides mitte üksnes Õisu järveni, vaid ka üle selle, nii kaugele, kui silm ulatus. Paraku on selle kohta, mis järjekorras Õisus üks või teine hoone valmis, on  ainult väheseid teateid. Esimene elumaja  (tuntud härrastemajana) ehitati barokkstiilis aastail 1760 kuni 1767 (hilisem tehnikumi internaat). Arhitektuuriliselt omapärased “kõvertallid” valmisid aastail 1782 ja 1783. Vanemaid maju on ka nn Õlleköök Veskijärve kaldal, kus 1799. aastal asutati tubakavabrik, üks esimesi mehhaniseeritud tubakatööstusi ümbruskonnas. Imposantne klassitsistlikus stiilis peahoone ei valminud korraga,  arvatakse, et see valmis 18. sajandi lõpukümnendil.

Peahoone välisuksel on vasksed kunstsepised madu ründava kotka kujutisega ning avanud toredat linki kandva peaukse, satume fuajeesse. Mõisahoone fuajees on kaks lainelises rõivastes marmorist naisfiguuri: Justitia – õigluse ja õigusemõistmise jumalanna ja Prudentia – tarkuse ning ettevaatlikkuse võrdkuju. Fuajees leiame ka mõisa omaaegse “söömakella” – valatud on see 1824. aastal Tartu meistri W. I. Strandtmanni töökojas. Kaheldamatult on Õisus olnud üks rikkalikumalt sisustatud mõisamaju. Paraku pole aga nüüd endisaegsest hiilgusest enam kuigipalju järel. Enamik ruume on ümberehitatud, välja arvatud suur saal, mida ehivad 19.sajandi lõpust pärinev kroonlühter ja kaks väga ilusat ampiirsetes vormides kahhelahju. Saalist pääseb rõdule, kust avaneb suurejooneline vaade parki. Sealsamas rõdu ees vuliseb purskkaev ning suurte elupuude varjust võib leida Aime Kuulbuschi 1972. aastal loodud figuurigrupi “Noorus “.

Kõrvalhooneid on olnud suurel hulgal, kõvertall ja – ait, teenijatemajad jäävad otse härrastemaja ette, enamik aga mõisasüdame põhja- ning kirdeküljele. Sealtpoolt piirab mõisasüdant Vidva oja, millele on paisutatud mitu järve. Mööda järvekaldaid ja ojaveeri kõik need tallid, laudad, küünid, rehalad, veskid, tisler- ja sepikojad, õlle- ja viinaköögid paiknesidki.

Peale Õisu mõisa riigistamist rajati põllumajanduslik keskühisus “Estonia”, kellele tehti ülesandeks valmistada ette piimandusspetsialiste. See rentis õppetöö paremaks korraldamiseks Õisu mõisa. Õppetööd alustati 1. augustil 1922. aastal ning kooli nimeks sai Õisu Piimanduse Kool. 1922. aastal sai kool nimeks Õisu Piimakool. Alles kolmeaastase eduka praktilise töö järel pärast kooli lõpetamist andis kutsekomisjon loa töötada meierina. Eesti Vabariigi ajal olid piimanduskooli juures veel üheaastase õppeajaga eriklassid võimeistritele, koorejaamajuhatajatele, juustumeistritele ja karjatalitajatele. 1930. aastal sai valmis moodne õppe- ja katsemeierei ning 1938. aastal ruumiks ühiselamu. 1936.aastal likvideeriti senine kooli ülalpidaja, keskühisus “Estonia” ning asutati sihtasutus “Õisu Piimandusinstituut”, kes hakkas kooli majandama. Sellesse kuulusid piimanduskool, katsejaam ja Õisu mõis.

Õppeasutuse tegevus jaotati alates 1940. aastast viieks etapiks. Selle aja jooksul oli koolil viis nime ja seitse alluvust. 1950. aastal nimetati kool Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks. 1964. aastal muudeti kooli nimi Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikumiks. 1986. aastal muudeti taas kooli nime, uueks nimeks sai Õisu Sovhoostehnikum. 1990. aastal eraldus kool sovhoosist ja nimetati Õisu Tehnikum. 1994. aastal muudeti kooli nimetus Õisu Põllumajandustehnikumiks. 1998.aastast kuni praeguseni kannab kool nime Õisu Toiduainetööstuse kool.

Friedrich Wilhelm von Sivers ei askeldanud mitte üksnes oma hoonete vaid ka aia ning pargiga. Inglise stiilis pargi kujundamisega alustati juba 1770. aastate teisel poolel ja nii oli Õisu esimesi mõisaid, mille haljastus vormus uutel alustel, laienedes iluaiast hoopis avaramasse maastikku. Peahoonetagust järsakut oli võimalik kujundada laskuva terrassina, sealt edasi planeeriti kogu ala vabalt vahelduvate lagendike ja puuderühmadega. Keskel järvele avanev vaatesiht, otse teljele lasti kaevata pikk kitsas tiik ning sealt läbivoolavat Vidva oja täiendati soodiga, tekitades sellele niimoodi uue saare. Kõrgekaarelised kerged sillad, mis nii tiigile kui ojale ehitati, täiendasid seda ilu.

Samavõrd tarmukas paistab olnud ka Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers, kelle nimele kirjutati mõis 1790. aastal.Ta oli õppinud Leipzigi ülikoolis, aktiivselt osales talurahvareformide väljatöötamisel, kaitstes talupoja õigust maa pärandamisele ning koormiste võimalikult täpset normeerimist. Olles valitud korraga mitmele ametikohale ei lasknud ta ka oma majapidamist käest, vaid võttis ümbruskonna mõisasid rendile, tõustes üheks Liivimaa rikkamaiks aadlikuks. Omamoodi apogeeks tollase mõisa ajaloos sai tsaar Aleksander I külaskäik 1809. aastal. Hakkajad olid ka järgmised Õisu mõisa omanikud 1829. aastast Friedrich von Sivers ja 1870. aastast August von Sivers. Viimane mõisa omanik oli Edward von Sivers ja seda 1911. aastast kuni maareformini.

1890. aastatel rajati läbi mõisamaade Viljandi-Mõisaküla kitsarööpmeline raudtee, kusjuures raudteetamm läbib pargi läänetippu ja on alles koos kaitseribaga alles praegugi. Rong hakkas käima kuskil 1895. aasta paiku ning viimane reis oli 1973. aastal. Rong peatus Õisus samuti.

ÕISU MÕISA PARK – ÜLDINE KIRJELDUS JA LIIGILINE KOOSSEIS

Pärast seda kui Õisus moodustati piimanduskool, on parki kõvasti muudetud, oma osa on siin andnud ka hooldamata perioodid, mil said rahulikult levida ja kasvada meie  looduslikud liigid. Käesolevas töös ei ole omaette eesmärgiks seatud selgitada üksikasjalikult Õisu pargi arengut aastatel 1918-2005, sest see nõuab eraldi süvakäsitlust. Ka pole meile praegu teada, milline oli Õisu pargi omaaegne liigirikkus. Seega käsitleme ainult momendi seisu.

Õisu mõisa kõrghaljastu hõlmab tervenisti mõisakeskme, omades eriosades erinevaid jooni. Põhiosas on see kujundatud sümmeetriliselt, mille keskmes on peahoone. Peahoone, esindusväljak ja kõverad tallid koos peahoone taguse pargiga moodustavad ühtse ansambli, mis on umbes 20° võrra suunatud loode-kagu suunaliselt (joon. 1). Peahoone esine esindusväljak ei ole olnud lage, vaid on olnud hõlmatud üksikutest puudest, millest mõisaajast on tänaseni säilinud põhiliselt euroopa lehised ja harilikud kuused. Seega olidki okaspuud üheks esindusväljaku kujunduselemendiks. Võimalik, et siia kuulub ka suurim ebatsuuga ja harilik tamm (p = 418 cm). Võidi kasutada ka lehtpuid, kuid milliseid, pole momendil selge. Praeguste puude mõõtmeid arvestades kuulub kindlalt mõisaaega ainult suurim harilik tamm (Quercus robur), mille d = 133 cm /p = 418 cm/ ning säilinud jämedat kändu arvestades ka pärn, milleks oli arvatavalt harilik pärn (Tilia cordata).

Esindusväljakust kahele poole jäävad kõrghaljastuga hõlmatud alad, milline oli nende alade kõrghaljastu ja omaaegne kujundus mõisaajal pole meile selge.

Pargi põhiline osa paikneb peahoone taga ja see on rajatud mitmeastmelisena, millest praegu tulevad reljeefselt esile esimene ja teine aste, need on olnud kujundatud iluaiandusliku suunana ning on olnud arvatavalt ajalooliselt erineva kujundusega. Edasi langeb maa-ala Õisu järve poole suhteliselt laugelt, tundub siiski, et siingi on omal ajal inimkäed kujundanud mõningat astmelisust. On näha, et peahoone taguse pargi kõige olulisema elemendi moodustab lai vaatesiht Õisu järvele. Eriti ilus on siit vaade mõisa rõdult vaadates. Praegust situatsiooni arvestades tundub, et kahele poole vaatesihti jäänud pargiosad ei ole olnud täpselt samasuguse kujunduse ja liigilise koosseisuga.Näha on et kujunduses kasutati puuderidu ja puuderühmi vaheldumisi lagedate aladega. Omaette kujundusega oli ilmselt mõisaajal ka ojaäärne ala, praegugi on seal inimkäed andnud mõningase kujunduse.

Pargi puittaimede liigirikkust saame analüüsida A. Paiveli 1960. aasta andemete alusel (on H. Sandri käes) ja Tallinna BA dendroloogilt J. Ellikult laekunud (inventeeris parki 25.08.1988 koos Urmas Rohtiga ja H. Seina aeda 8.05.1990) ning 2005. aasta andmete alusel.

1960. aastal registreeriti siin 55 nimetust võõrpuittaimi (ilma marjapõõsaste ja viljapuudeta), millest 10 olid okaspuud. Siia loeti ka hariliku kuuse vorm, nn. ussikuusk (Picea abies f. virgata) ja arukase vorm (Betula pendula f. crispa), need on tõenäoliselt Eestisse sisse toodud. Näeme, et taksonite arv on suhteliselt väike, arvatavalt on Õisu park ( joon.1) olnud siiski minevikus märksa liigirikkaim. 1988. aastal oli võõrtaksonite arv koos 1990. aastal registreerituga 63 (okaspuid 14 nimetust) ja 2005. aastal 62 nimetust (ka 14 nimetust). Seega suurenes võõrpuittaimede liigirikkus veidi 1988. aastaks ning viimase 17 aasta jooksul pole suuri muutusi toimunud. Tuleb veel lisada, et 2005. aastal registreeriti esmakordselt ka pargis kasvavad kodumaised puittaimed, neid esines 22 liiki.

Kokku registreeriti pargialal 36 taksonist 943 puud, millest okaspuid oli kuuest liigist ja kahest vormist 73 (7,7%). Enamusliikideks olid harilik pärn 183, harilik vaher 171 ja harilik tamm 169 isendiga, seega on meil tegemist kogu pargialal pärna- vahtra-tamme puistuga, kusjuures kõige rohkem järelkasvu on andnud harilik vaher. Märksa vähem oli harilikku saart ja harilikku jalakat, vastavalt 71 ja 41 isendit. Silmapaistvad on Õisu pargi euroopa lehiseid, neid puid peetakse 200 aastaseks (Paves, 1967). Õisu pargis ongi tänaseks säilinud mitmed põlispuud, seda näitab puude arv, mille rinnasperimeeter (-ümermõõt) on üle 300 cm. Sellise tüvejämedusega puude arv oli 23, neist tammesid oli 12 ja pärnasid 6 puud. Vanimad ja suurima tüvejämedusega olid kaks harilikku tamme (p = 497 ja 418 cm).

Praeguseks on Õisus säilinud siiski mitmed haruldased puud ja põõsad, mis esinevad meie parkides harva. Nendeks on hariliku tamme kultivar (Quercus robur ‘Umbratsulifera’), hariliku kuuse vorm f.virgata, hariliku elupuu (Thuja occidentalis) tundmatu kultivari 100 aastast neli isendit, hiigel-elupuu (Thuja plicata), Douglase viirpuu (Crataegus douglasii), himaalaja hortensia (Hydrangea heteromalla)ja jaapani sirel (Syringa reticulata).

Joonis 1. Õisu mõisa park.Aerofoto.Maa - amet

loodusnurk_pilt_2

Joonis.2. Hariliku tamme kultivar`Ùmbraculifera``,teadaolevalt Eestis ainuke isend.

loodusnurk_pilt_3

Joonis 3. Paljuharuline elupuu

loodusnurk_pilt_4

Joonis 4. Peahoone rõdult avanev vaade  suunaga järve poole.

ÕISU MÕISAKALMISTU

Õisu mõisaomanike von Siversite mõisakalmistu paikneb Õisu mõisakeskmest 2 km ida suunas Mornale suunduva tee ääres. Tuletame siin meelde, et Morna mõis on eraldatud Õisu mõisa lõunapoolsetest maadest ja selle omanik oli üks suguvõsa liikmetest (Laane, 2000). Kalmistu jääb umbes paarisaja meetri kaugusele maanteest. On teada, et esimesena maeti sinna 3. jaanuaril 1781 (vana kj.) Õisu mõisa esimene omanik Friedrich Wilhelm Sivers, kes oli siis selle kalmistu rajaja. Miks kalmistu asupaigaks valiti just see koht, pole meil kahjuks teada. Viimasena maeti kalmistule 12. juunil 1930. aastal paruniproua Sivers (sünd Oettingen). Üldse esineneb kalmistul ligi 50 kalmu, mille arvult on see üks suuremaid Eestis (Taavi Pae, 12.05.2006: isiklik teade.

Kas kalmistu rajati omal ajal metsa või rohumaale, pole meile kahjuks praegu teada.

 loodusnurk_pilt_5

Joonis 7. Õisu mõisakalmistu

Kohalike elanike teatel oli maanteelt kalmistule viiva tee alguses kahel pool teed kaks nn saksamaa kuuske (lehis või nulg). Praegugi on säilinud neist puudest üks känd (d = 52 cm), mis näitab, et üks puu võis veel püsti olla suhteliselt hiljuti. Ala, mis jääb kalmistu ja maantee vahele on praegu raiesmik, kogu mets oli hiljuti maha võetud, põhjuseks oli 2005. aasta jaanuari torm. Et torm murdis puid ka kalmistul, on seegi sisuliselt praegu raiesmik (joon.7). Kalmistu asub ümbritseva maastikuga võrreldes kõrgemal künkal ning seda piirab maakividest kiviaed ning säilinud väravapostidki on maakividest laotud (h = 1,35 m).

Kalmistul on säilinud Armin von Siversi (1842-1878), Aleksander Gustav von Schrencki (1816-1876), Anna Dorothea Elise von Siversi (1798-1869) hauatähised. Kuulsaim nendest on A. G. v. Schrenki mustast graniidist ja kuldtähtedega hauasammas. A. G. von Schrenk oli üks Loodusuurijate Seltsi asutajaliikmeist ning tuntud mineraloog, botaanik ja maadeuurija. Ta sündis Tuula kubermangus Triznovo mõisas ning suri Tartus. Aastatel 1858-1868 elas Pühajärve mõisas (Kurs, 1990, Laane, 2000, 2006). A. G. von Schrenk oli Õisu mõisaomaniku Friedrich von Siversi väimees, tema abikaasa Julie Helene Sivers (1819-1869) oli Pühajärve mõisaomanik.

Kalmistul kasvavad 14 tamme ja üksikud kuused, on säilinud hariliku ebajasmiini, hariliku sireli ja harilik kuslapuu taimi ning laialdaselt väike igihali. On näha, et kalmistul on kasvanud palsami nulgu, maas on säilinud mahavõetud puu oksad.

Maantee ja kalmistu esisel alal levib laialdaselt väike igihali, näeme, kuidas valgusküllane raiesmik on selle liigi levilat oluliselt laiendanud. Siin on jäänud kasvama ka üksik lehis, mille h = u 30 m ja d = 68 cm. Looduslikku järelkasvu on andnud siberi nulg (h = 5,5 m, d = 10 cm; d = 13, 11, 7 ja 3 cm). Järelkasv on pärit kunagis(te)elt emapuu(de)lt, mis praeguseks on hävinud. See kõik näitab, et kalmistu ja maantee vaheline ala võidi olla mõisaajal planeeritud mitmete võõrliikidega metsapargiks.

ÕISU JÕEORU MATKARADA

Õisu jõeoru matkarada asub Õisu maastikukaitsealal ja on maastikukaitseala oluline objekt. Õisu maastikukaitseala pindala on 528 hektarit ning kaitstakse Õisu mõisaparki, Õisu järve, Õisu jõeorgu ning Ariva metsa.(joon.8)

Joonis 8. Õisu maastikukaitseala

loodusnurk_pilt_6

Vaata lisaks:

Puhkaeesti kodulehelt – leiad vajutades siia!