Looduskeskkond

Valla maa-ala võib pinnaehituse poolest jaotada kahte põhiossa: põhjapoolne Kaarli-Kariste tasandik Sosi, Liplapi Halliste jooneni ja lõunapoolne Pornuse kühmude, lamm- ja sälkorgudega ala. Selle kõrgus kõigub 42-75 m vahel. Seda läbib läänes suures kaares  kagust loodesse Halliste ürgorg, mille lammil voolab Halliste jõgi ja asub Kariste järv.

Vidva jõe org alates Kalvre veskist kuni Õisu paisjärveni on järsunõlvaline sälkorg, hiljem lammorg. Oru kaldad ulatuvad oru põhjast kuni 20m kõrguseni. Siin paljandub devoni aluspõhi kuni 12m kõrguselt.Õisu järv asub Rimmu ürgorus. Järv on ovaalse kujuga. Mandrijää taganemisel oli Õisu-Rimmu ürgorg täis vett. Praeguse järve suurus moodustab umbes kolmandiku esialgsest. Järve absoluutne kõrgus merepinnast on 45,5m, pindala 193,4ha, keskmine sügavus 2,8m, suurim sügavus 4,3m. Järv on osaliselt soostunud, kaldad madalad ja turbased. Vett toovad järve Vidva ja Kõpu (Savioru) jõgi, Kaarli oja ning kraavid. Suurvee ajal tõuseb veepind meetri võrra, paduvihmade ajal veel rohkem (1978.aastal kuni 2m).Taimestik järves on liigirikas. Siin kasvavad pilliroog, järvekaisel, kollane ja väike vesikupp, ujuv penikeel, vesihernes. On leitud ka haruldast relikti – niitjat penikeelt. Kaldavees on palju reliktset rohevetikat – järvepalli. Rimmu jõesuus kasvavad valged vesiroosid.Kalajärvena on veekogu rikas. Siin elavad latikas, särg, koha, ahven, haug, vähesel määral ka viidikas ja angerjas. On ka roosärge, linaskit, lutsu ja nurgu.

Natura 2000 linnu-ja loodushoiualade võrgustikuga on haaratud Halliste vallas Kariste järv ning Õisu maastikukaitseala pindalaga 309 ha, mis koosneb Õisu järvekaitsealast, Õisu pargist, põrguorust ning Ariva metsast.

Aastakümnete jooksul on Õisu järv, park, mõisaansambel ja maastik kutsunud siia väga paljusid inimesi: kalamehi, suplejaid, matkajaid, puhkajaid ja neid, keda on kutsunud tagasi  nooruse ja õpingurajad. Õisut on nimetatud Mulgimaa Šveitsiks.

Valla teiseks suureks veekoguks on Kariste järv (ka Vana-Kariste järv või Suur- ja Väike-Kariste järv). Suurjärve pindala on 43,8 ja Väikejärvel 12,9 hektarit. Suurim sügavus on 7,2 meetrit. Pikkus on 2 kilomeetrit. Suurjärve ja Väikejärve ühendab järvekael. Järv on setteid täis ja kaldad võsastunud, kaguosas on kaks väikest soist saart. Järve põhi on liivane, kohati kivine. Paremat randa ja suplemiskohti on idakaldal, kirdeosas. Väga head on vaated järvele ja ümbrusele endise Vana-Kariste mõisa juurest Rehemäelt.

Natuke ajalugu:

Halliste valla ajalugu käsitledes tuleb üldjuhul vaadelda Halliste kihelkonna ajalugu ja kujunemist.

Halliste valla ala on asustatud olnud hilisel kiviajal, mida tunnistavad rohkem muinasleiud ja –rajatised.

Siin paiknenud külad moodustasid Aliste või Alistegunde muinaskihelkonna. Seda kihelkonda on märgitud Henriku Liivimaa kroonikas.

See oli üsna suur kihelkond: koosnes Halliste, Abja ja Karksi vallast ning osast Läti Vabariigi Ruijena kihelkonnast. Keskuseks võis olla Karksi linnus.

Halliste nime tähendus ja päritolu ei ole teada. Jaan Jung arvas, et Aliste ehk Alluste tähendab madalat maad.

1211. aastal sooritasid latgalid siia mitmeid rüüsteretki. Pärast muistset vabadusvõitlust kuulus see ala Karksi foogtkonda.

Hallistet on esmakordselt märgitud iseseisvana 1504.a. Viljandi orumeistri Wolter von Plettenbergi ürikus.

Raske aeg oli Liivi sõja ajal, kui rüüstamas käisid venelased, poolakad ja rootslased. Püsima jäid ainult vähesed talud.

Sõja lõpuaastad ja Rootis-Poola sõda polnud nii laastavad kui mujal Eestis. Elanikkond kasvas sellel ajal põhiliselt loomuliku juurdekasvu teel.

Kuni 18. sajandi alguseni kimbutasid inimesi nälg ja katk. Nende tagajärjel suri ligikaudu 1500 inimest. Tegutses ka relvastatud talupoegade salk.

18. sajandil kujunesid mõisad lõplikult välja: Pornuse, Kaubi ehk Uue-Pornuse, Vana-Kariste, Uue-Kariste, Õisu ja Kaarli.

Esimesed teated kirikumaade kohta on 1551.aastast.

18. sajandi lõpus hakati mõisates viina tootma. Seda müüdi nii siseturul kui ka Riiga ja Peterburi. Tulemuseks oli palju kõrtse, mis kujunesid rahvakultuuri arenemiskohtadeks.

19. sajandi keskpaigas hakati, tänu headele muldadele, kasvatama lina ning hakati talusid päriseks ostma. Lisaks pärisperemeeste tekkimisele sai kihelkonnast alguse ka mõisate ostmine ning esimesed tekkisid esimesed eesti soost mõisaomanikud. Siinset rahvast hakati nimetama mulkideks. Mulgimaa koosnes viiest kihelkonnast: Halliste, Karksi, Paistu, Tarvastu ja Helme.

Mulgid olid edumeelsed. Mulgi pered olid lasterikkad. Tegeldi aktiivselt rahvusliku liikumisega. Selle tulemusena hakati looma seltse: meeskoor, pasunakoor, lugejate ring jne.

I maailmasõja aastatel muutus rahva olukord halvemaks. Varustati väeosasid, tekkis puudus kaupadest, raha väärtus langes.

Rohkelt võeti osa ka Vabadussõjast. Paljud neist kaotasid oma elu. Sõjas langenutele on püstitatud mälestussammas Halliste kiriku juurde ja paigutatud mälestustahvel Vana-Kariste endise vallamaja seinale.

1860. aastast oli Hallistes ka väike 5-kohaline haigla, mis 1939. aastal viidi üle Abja-Paluojale. Samuti olid olemas loomaarst ja apteek.

1940. aasta maareformiga lõhuti tugevad Halliste talud, asemele tekkisid väikemajapidamised, ettevõtted natsionaliseeriti. Inimesed hakkasid end varjama, kartes arreteerimist ja mobiliseerimist. Algas massiline põgenemine.

Sõjajärgsetel aastatel tabas rahvast kaks küüditamist: kätte saadi 350-400 inimest. Repressioonidega kaasnes sundkollektiviseerimine.

Viimastel aastakümnetel on valla elanike arv pidevalt vähenenud. 1970-tel ja 1980-tel aastatel ehitati välja kaks majandikeskust Halliste ja Õisu.