Kohanimi Halliste on Allistekunde nime all ära märgitud juba 1211 aastal Läti Hendriku       kroonikas. Hiljem kasutati piirkonna nimetusena Aliste. Koos ümbritsevate aladega kuulus Halliste piirkond peale muistse vabadusvõitluse lõppemist Karksi foogtkonda. Juba orduajast peale on piirkonda peetud jõukaks tänu headele põllumaadele ja suurtele sissetulekutele. 19. sajandi keskel, kui talusid hakati päriseks ostma ja linakasvatus jõukusele aluse pani, hakati kogu Lõuna-Viljandimaa elanikke kutsuma mulkideks. Halliste kihelkonda on peetud Mulgimaa südameks.

Halliste kalmistu

Halliste kalmistu rajati 1776. aastal, kui Liivimaa võimud võtsid vastu Vene tsaaririigi seaduse, millega keelati katku leviku kartuses kirikutesse ja kirikuaedadesse matmine. Kalmistut laiendati 1916. aastal. Surnuaia vanemas osas asuvad Halliste kihelkonna mõisnike kalmud ja kabel. Siia on maetud väga palju tuntud inimesi. Siin on leidnud viimase puhkepaiga kihelkonna taluperemehed ja -naised, kooliõpetajad, kirikuõpetajaid ja eesti kultuuriloos tähtsat osa etendanud inimesed. Nende haudasid tähistavad suursugused hauakivid on ainulaadsed kogu Eesti kultuuriloos.

Halliste Anna kirik

Esimesed teadaolevad andmed koguduse olemasolust    Halliste kihelkonnas on 1504. aastast. Andmed esimese puukiriku olemasolust pärinevad erinevatel andmetel aastastest

1504-15 08. Esimene kirik asunud rahvajutu järgi siit

3 kilomeetrit Abja suunas, Kuksi lähedal.

Veel samal sajandil ehitati praegusesse

asukohta kivihoone. See koosnes kolmelöövilisest

kaheksakandiliste piilaritega pikihoonest

ja ruutja põhiplaaniga koorist.

Teadaolevatel andmetel on Halliste kirik

korduvalt hävinud. Poola-Rootsi sõdade

ajal (1600-1629) jäid pühakojast püsti ainult

neli müüri. Ajavahemikul 1633-1640 tehti taastamistöid.

Ehitamine jätkus 1654 aastal. Kiriku kohta on tollest

ajast säilinud kirjutis, et hoone on laudkatusega ja torniga,

kus on kaks kella.

Põhjasõja aastatel põletati kirikut kaks korda, 

1703. ja 1706. aastal. Kuigi kiriku hädaremont

tehti kohe peale sõda, taastati kirikut

lõppkokkuvõttes aastakümneid. Tõsisemad parandustööd

 saavad alguse 1721 aastal. Koos pastoraadihoone

(valmis 1775), käärkambri (1778) ja uue kivitorni (1781) rajamisega jätkusid ehitustööd 19. sajandi alguseni.Uuesti hävis kirik välgulöögist alguse saanud

tulekahjus 1863. aasta suvel. Säilis ainult käärkamber. Ehitustööde tulemusena kirik taastati 1864-1867.a. väga esinduslikuna neoromaani stiilis. Järgneva saja

aasta jooksul remonditi kirikut korduvalt.Uus õnnetus tabas Halliste kirikut 28. aprillil 1959 aastal.Puhkenud tulekahjus säilisid ainult kivimüürid ja käärkamber. 30 aastat pärast põlemist pandi kirikule nurgakivi ja kiriku taastamine oli üks esimestest

suurematest kogu Eestit hõlmavatest aktsioonidest. Kiriku taastamist toetasid tuhanded inimesed kogu riigist ja välismaalt.Kiriku altarimaali "Kristus" ja teise kirikus asuva

teose "Püha Anna Maarjaga" autoriks on kunstnik Jüri Arrak. Kirikus asub ka skulptor Aime

Kuulbuschi loodud "Halliste Ema" kuju, mis loodud mälestamaks kõiki kannatanuid,

hukkunuid ja lahkunuid.Endises pastoraadi hoones ja selle 1998.

aastal valminud juurdeehitustes tegutseb tänapäeval põhikool, pastoraadi kõrvalhoones

lasteaed Pääsuke.Läheduses asub Halliste paisjärv.

Vabadussõjas langenute mälestussammas

Eesti Vabadussõjas 1918-1920 toimunud rasketes heitlustes jätsid lahinguväljadele oma elu paljud eesti rahva pojad. Nende mälestuse jäädvustamiseks püstitati üle maa mälestussambaid. Halliste kihelkonnast pärit ja lahingutes hukkunud sõdurite mälestussammas püstitatakse 1933. aastal. Nõukogude okupatsioonivägede poolt hävitati sammas 1945. aasta sügisel. Mälestussammas taastati osaliselt säilinud tükkidest 1991. aastal. Lõplikul kujul taastamine ning avamine toimus 17.augustil 1996.a.