Looduskeskkond:

Valla maa-ala võib pinnaehituse poolest jaotada kahte põhiossa: põhjapoolne Kaarli-Kariste tasandik Sosi, Liplapi Halliste jooneni ja lõunapoolne Pornuse kühmude, lamm- ja sälkorgudega ala. Selle kõrgus kõigub 42-75 m vahel. Seda läbib läänes suures kaares  kagust loodesse Halliste ürgorg, mille lammil voolab Halliste jõgi ja asub Kariste järv.

Vidva jõe org alates Kalvre veskist kuni Õisu paisjärveni on järsunõlvaline sälkorg, hiljem lammorg. Oru kaldad ulatuvad oru põhjast kuni 20m kõrguseni. Siin paljandub devoni aluspõhi kuni 12m kõrguselt.Õisu järv asub Rimmu ürgorus. Järv on ovaalse kujuga. Mandrijää taganemisel oli Õisu-Rimmu ürgorg täis vett. Praeguse järve suurus moodustab umbes kolmandiku esialgsest. Järve absoluutne kõrgus merepinnast on 45,5m, pindala 193,4ha, keskmine sügavus 2,8m, suurim sügavus 4,3m. Järv on osaliselt soostunud, kaldad madalad ja turbased. Vett toovad järve Vidva ja Kõpu (Savioru) jõgi, Kaarli oja ning kraavid. Suurvee ajal tõuseb veepind meetri võrra, paduvihmade ajal veel rohkem (1978.aastal kuni 2m). Taimestik järves on liigirikas. Siin kasvavad pilliroog, järvekaisel, kollane ja väike vesikupp, ujuv penikeel, vesihernes. On leitud ka haruldast relikti - niitjat penikeelt. Kaldavees on palju reliktset rohevetikat - järvepalli. Rimmu jõesuus kasvavad valged vesiroosid.Kalajärvena on veekogu rikas. Siin elavad latikas, särg, koha, ahven, haug, vähesel määral ka viidikas ja angerjas. On ka roosärge, linaskit, lutsu ja nurgu.

Natura 2000 linnu-ja loodushoiualade võrgustikuga on haaratud Halliste vallas Kariste järv ning Õisu maastikukaitseala pindalaga 309 ha, mis koosneb Õisu järvekaitsealast, Õisu pargist, põrguorust ning Ariva metsast.

Aastakümnete jooksul on Õisu järv, park, mõisaansambel ja maastik kutsunud siia väga paljusid inimesi: kalamehi, suplejaid, matkajaid, puhkajaid ja neid, keda on kutsunud tagasi  nooruse ja õpingurajad. Õisut on nimetatud Mulgimaa Šveitsiks.

Valla teiseks suureks veekoguks on Kariste järv (ka Vana-Kariste järv või Suur- ja Väike-Kariste järv). Suurjärve pindala on 43,8 ja Väikejärvel 12,9 hektarit. Suurim sügavus on 7,2 meetrit. Pikkus on 2 kilomeetrit. Suurjärve ja Väikejärve ühendab järvekael. Järv on setteid täis ja kaldad võsastunud, kaguosas on kaks väikest soist saart. Järve põhi on liivane, kohati kivine. Paremat randa ja suplemiskohti on idakaldal, kirdeosas. Väga head on vaated järvele ja ümbrusele endise Vana-Kariste mõisa juurest Rehemäelt.

Kaladest esineb särge, latikat, haugi, ahvenat, koha, angerjat, lutsu, kokre, forelli, karpi, viidikat, linaskit. Vesi on järves kollakasroheline.

Nii Õisu kui ka Kariste järve tekke kohta on mitmeid muistendeid.

Lahtise pinnakatte all asub igal pool 2-3 meetri sügavuses punane devoni liivakivi (nn. "punane paas"), mis peaaegu iga oru veerul paljandub. Tema peal lasub liivakas moreensavi, kohati tulevad ette liivajoomed. Harva tuleb ette kruusa, nimetatav oleks vahest Kaarlimõisa mägi. Devoni liivakivi paljandid ja nendes olevad koopad kannavad "põrgute" nime.

Koodioru "põrgu" punasesse liivakivisse rajatud käigud on ürgoru paremal veerul. Sissekäik "põrgusse" on orupervest 5m madalamal puude all. Kumerakaarelise laega käik on paar meetrit kõrge ja niisama lai. Sellest hargneb kõrvalkäike: moodustub käikude labürint. Leidub lõike, kus vesi on kuni poole meetri sügavune. Arvatakse, et siinsed käigud liivakivisse on tekkinud allikate toimel, kuid on hiljem inimeste poolt laiendatud ja korrastatud. 19.sajandi teisel poolel olid seda teinud saarlased. Kaugemas minevikus tuli ümbruskonna rahvas siia varjule vaenlase röövretkede ja sõdade puhul. 19.sajandil ja 20.sajandi algul kasutas "põrgut" oma õllelaona Vana-Kariste mõis, kelle õllekoda asus käikude avamise kõrval. Umbes 35 aastat tagasi viibisin nendes käikudes. Mõõtsime nende pikkuse. See oli 108 meetrit.

Teine huvitav koht liivakivi paljandites on Õisus. Jõeoru liivakivipaljandisse raius 20.sajandi kolmekümnendail aastail Tartu Kõrgema Kunstikooli "Pallas" õpilane Elsa Põld kõrgreljeefi "Veekandja neitsi". See oli nauditav paarkümmend aastat.

Rändrahne kivikangruina on näha valla põhjaosas Pekre juures ja sealt edasi Sosi poole. Viimastel aastakümnetel on mitmes kohas maaparandajate poolt kuhjatud rändrahnude, mulla ja kändude kuhilaid. Samuti on kivihunnikuid kuhjatud majandite poolt. Kõige tuntumad rändrahnud paiknevad Õisu kaitsealal: 4 rändrahnu ja kivikülv. Esimene suur rahn on vanast maanteest 20m kaugusel -ümbermõõt 17,6m, teine - ümbermõõt 16,1m - asub elamu juures. Kolmanda rahnu ümbermõõt on 11,6 meetrit. Neljas rändrahn asub otse tee ääres, tema ümbermõõt on 15,3 meetrit. Seda nimetatakse Kalevipoja sohvaks, ka Vanapagana istekiviks. Viimase rändrahnu kohta on rahvapärimusi.

Põhjavesi on üldiselt pinna lähedal. Kaevude sügavus ei ole tavaliselt üle 4 meetri. Erandeid on kuni 8 meetrit (Torimu). Põhjavesi on enamasti pehme. Allikaid leidub Halliste ürgoru nõlvadel.